Mõtteid paastuajaks
Märtsikuu algus tõi kaasa paastuaja, milleks loetakse nelikümmend päeva enne Kristuse ülestõusmispühi. Selle aja sisu annab Jeesuse eeskuju, kes vahetult peale oma ristimist kõrbes paastus need päevad, mille kohta kirjutab evangeelium, et siis „tuli talle nälg kätte“. Ja see on kriis, milles tema elu muutub ja ta saab selleks, kelleks ta on kutsutud.
Eesti vabariigi aastapäevale pühendatud presidendi vastuvõtul jäi mulle silma, kui palju oli peole kutsutute hulgas vaimse tervise õdesid. Hetkeks tundus, et vist kõigist Eesti haiglatest. See viitab selgelt riiklikule suunale hakata lõpuks selle teemaga tegelema. Rahvana oleme vaimses kriisis ja lõpuks on meil nälg käes, nagu Jeesusel kõrbes. Mida selle näljaga peale hakata? Kiusaja pakub Jeesusele esimese võimalusena muuta kivid leibadeks. Kui nälg on suur, siis tahaks valimatult kõike endale sisse ahmida, ükskõik, mis käeulatusse satub. Kuid siin tuleb hoida selget meelt – iga asi ei kõlba toiduks. Enamik asju on kõlbmatud, mõni isegi mürgine. Tuleb teha teadlikke valikuid.
Vaimses maailmas on hetkel palju segast. Suurriikide juhid võitlevad selle nimel, et näidata, kelle nokamütsi nokk on pikem. Väikesed riigid on muutumas läbirääkimiste laua taga olijatest laua peal olevateks paladeks, kellest igaüks tahab tükki saada. Infot on suures koguses, vandenõuteoreetikutel ja skandaalitsejatel on kuldaeg.
Peatu. Võta aeg maha. Paastu sellest infoküllusest ja vaata, kas iga kivi, mida sulle presenteeritakse toitva leivana, ikka on seda.
Õnnistatud paastuaega.
Mait Mölder
Roosa Jakobi ja Rõuge koguduse õpetaja