Maa-alaline jaotus kihelkonda kujunes välja piirkonna usulise teenimise järgi. Kihelkonna keskuseks oli kirik ja kirikut ümbritsev küla. Eesti 112-st kihelkonnast oli Rõuge suuruselt 3. kohal 860m2 ja 194 000 elanikuga (1934). See on umbes 1/3 praegusest Võru maakonnast (2009). Rõuge mõisa (Rauge) on esmakordselt mainitud aastal 1613. Esimene kirik, ilmselt puukirik, ehitati Rõugesse 1550. aasta paiku. Esimese kahe kirikuhoone asukoht ei ole täpselt teada. Põhjasõjas (1700 – 1721) need kirikud hävisid. Uus, praegune kirik, ehitati pärast Põhjasõda, kui Eestimaa rahvaarv oli mõnede väitel kahanenud 200 000 inimeseni. Ehitustööd tehti kahe-kolme aasta jooksul. Nii suure kivihoone ehitamiseks kutsuti ehitusmeister kohale Saksamaalt. Augustikuus 1730, rukkimaarjapäeval, pühitseti uus kirikuhoone sisse ja pühitseti Maarjale, millist nime kirik ka tänapäeval kannab – Rõuge Maarja kirik. 1860. aasta paiku tehti kirikule suuremaid ümberehitustöid. Seinad müüriti 3 meetrit kõrgemaks ja kaeti peegelvõlvidega. Eesti Vabadussõjas (1918 – 1920) käis Rõuge asula vaenupoolte vahel käest kätte. Suurtükitulest oli kiriku katus päris auklikuks lastud. 1920-ndate algul sõjakahjustused parandati. 1924. a. sai kirik uue, praeguse altari ja hoone värviti valgeks. Põhiliselt samasugusena elas Rõuge kirik üle Teise maailmasõja ja on sellisena püsinud tänaseni.
Liigne suurus oli Rõuge kogudusele probleemiks ajast-aega. Esimene oma ja iseseisev luterlik pastor on Rõuges olnud aastast u. 1650. Pastor ei jõudnud aga nii suurt piirkonda teenida, liikumine teedel toimus veel kuni Teise maailmasõjani valdavalt hobustega või jalgsi. Rõuge koguduse suurusest ja võimsusest annab aimu ka 1839 – 1842 ehitatud pastoraat ehk kirikumõisa häärber, mis on laialdane kahekorruseline kivihoone oma saalide ja paljude tubadega. Pastoraadi ehitamise ajal oli Rõuges õpetaja Carl Gottlieb Reinthal (Rõuges 1828 – 1844), kellel on oma osa ka seoses Soome rahvuseeposega “Kalevala”. Selle autor Elias Lönnrot käis 1844.a. jalgsi Eestis ja peatus ka 11 ööpäeva õpetaja Reinthali juures Rõuges. Peale natsionaliseerumist Teise maailmasõja järel tegutses pastoraadis Rõuge jaoskonnahaigla. Kogudusele tagastatud pastoraat on praegu(2009) üsna õnnestus olukorras, seisab kasutuseta.
Pärast peakiriku ümberehitusi, 1861. aastast kavatseti tõsiselt jagada suur Rõuge kogudus osadeks. 1892. aastal valmis Pindi abikirik ja 1892. aastal Roosa abikirik. 1930-ndatel aastatel Pindi ja Roosa kogudused iseseisvusid. Pärast Rogosi (Ruusmäe) kooli kolimist endisesse mõisa muudeti abikirikuks ka endine koolimaja Ruusmäel Pütsepa külas ja seda 1935. aastal. Ruusmäe palvemaja on praegugi Rõuge koguduse õpetaja teenida.
1760-ndatest aastatest on tekkinud kihelkonna piires vennastekoguduse liikumine, mille tulemusena tegutses neli palvemaja – Jaanimäe, Lüütsepa, Vaarkali ja Saarlase. Neist on praegu kasutusel veel ainult Jaanimäe palvemaja, kus Rõuge õpetaja peab teenistusi paar korda kuus. Jaanimäe palvemaja hoone, mis on 3 – 4 km kaugusel Rõugest, pole päris valmis kunagi saanud. Kõik need harud näitavad Rõuge kihelkonna suurust, mille hingede arv 20. sajandi algul olla ületanud 20 000 piiri. Peakirikus Rõuges olnud õpetaja Rudolf Kallaste ajal (1887 – 1901) tavalisel pühapäeval armulaual 1100 – 1200 inimest. Selle üle võib tänapäeval mõtiskleda.
Rõuge kiriku kajastusi kirjanduses ja kunstis
Näiteks on ilmunud Juhan Jaigi (1900 – 1948) luulekogu “Rõuge kiriku kell” 1924, kus on küll otseselt Rõuge kirikuga ja kellaga vähe puudet. 1993. aastal on sugulaste väljaandel ilmunud Rõuge koguduse kunagise hingekarjase Arved Pauli (1913 – 1960) luulekogu “Nutan tuuldetallatavaid karjamaid…”. Arved Paul oli Toomas Pauli isa, enne Rõuget teenis ta Kursi kogudust Tartumaal – eks halbade olude eest siia Lõuna-Eestisse pagenud. Teada on, et Arved Paul tegeles luuletamisega ja tema säilinud värssides on mitmeid Rõuge motiive.